Sarjast: Ükskord, kui ma… (üle ülekäiguraja läksin)

Jah, nii ta oli. Ühel päeval läksin koos ühe oma kolleegiga ühte kohta. Jalgsi läksime. Sihtkohta jõudmiseks pidime päris mitu huvitavat ristmikku läbima, mis tähendas meie jaoks pidevat „foori taga passimist“. Selle üle sai loomulikult nii mõnigi hüva nali visatud. Siiamaani ajab naerma, kui aus olla.

Tore on aga ka see, et mäletan veel neidki aegu, mil ma otse maalt saabununa linnaeluga tutvust sobitama asusin. Päris “maalt ja hobusega” ma muidugi ei olnud ning lapsepõlves rästikutega ei mänginud (nagu mu üks maalt pärit kolleeg seda tegi), kuid mingiks väga hõlpsaks ürituseks seda kohandumist ka nagu lugeda ei saa.

Linnamelusse sattununa tekkis vältimatult ja mõneti ootamatult tarvidus ruumiliselt ning ettenägelikult mõtlema hakata, sest kõikvõimalikke ohte varitses ju iga nurga peal. Lisaks nurgabaaridele nägin reaalse ohu allikana ka ülekäiguradasid. Isegi selliseid, millel liiklemine valgusfooriga reguleeritud oli. Jah, mina olingi see inimene, kes keset ööd ilma igasuguse liikluseta tänaval ülekäiguraja ääres truult lubavat foorituld ootas. Mõnikord selgus, et mind ei lubatagi rajale. Oli kordi, mil punane foorituli jäigi punaseks, kuid oli ka kordi, mil jäin huviga jälgima korrapärases rütmis vilkuvat kollast foorituld… Eks muidugi mingil hetkel tuli mul süda ikkagi rindu võtta, vaadata vasakule, paremale, üles ja alla ning elu kiiremate sammudega see tee ära ületada.

Kahjuks ei jäänud sellised ebamugavad intsidendid minust maha ainuüksi pimedatele ning inimtühjadele tänavatele. Nendele lisaks sain harukordse võimaluse oma maist päritolu tõestada ka mitmele põlisele tallinlasele, kellega koos vahetevahel ülekäiguraja äärde juhtusin. Põlise tallinlase ohutunne oli minu jaoks tol ajal nimelt täiesti müstiline nähtus. Ja kuna ma esialgu tugevalt selle tunde olemasolus üleüldse kahtlesin, siis ei kippunud ma neile ka pimesi järgnema. Sellega seonduvalt juhtuski sageli nii, et vilkuva rohelise või katkematult punase fooritule ajal ülekäigurajale astunud põline tallinlane pidi seda üksi tegema. Sest mina eeskujuliku ja alalhoidliku maainimesena jäin justkui naelutatult teepervele seisma. Mõnikord oli see kõik põlise tallinlase jaoks sedavõrd ootamatu, et ta lausa poole tee pealt tagasipöördumist näis kaaluvat. Eriti kurb oli asi aga siis, kui põline tallinlane tükk maad hoogsal sammul edasi kõndis, enne kui märkas, et vestluskaaslane teisele poole teed maha jäi…

Kui nüüd kirjeldatu põhjuseid otsima hakata, siis ühest küljest tunduski see põlise tallinlase kombel käitumine mulle esialgu vastutustundetu ja eluohtlikuna, teisalt oli see seotud mingi ebamäärase kartusega häbitundest, mis tabanuks mind ilmselt siis, kui ma mõnele autole ette oleksin jäänud ja mida parimal juhul närvilise signaaliga väljendatud oleks.

Mis puutub enese alalhoidmisesse ülekäiguradadel, siis selle piirid on mul tänaseks üsnagi ähmastunud. Aga häbitunde-instinkt on minus senini kenasti säilinud. Üksnes viimases hädas ületan ma teed nii, et riskin võimalusega mõnele autole jalgu jääda. Ma isiklikult arvan, et selles ei ole midagi taunitavat, kui ma soovin, et autojuhid minust hästi arvaksid.

Häbitunne lööb minus välja ka siis, kui mõni auto ekstra minu pärast peatub. Siis tekib ületamatu tahtmine ülekäigurada pooljoostes läbida. No nagu tänutäheks ja et mitte endast ka väga suurt tüli kujutada. Minu igapäevase trajektoori peale jääb aga üks üsna huvitav koht, kus ülekäigurajale tuleb astuda põhimõtteliselt otse puude ja põõsaste vahelt. Tavaliselt ma loomulikult sealt otse tee peale ei hüppa, vaid lähenen sellele niimoodi tasa ja targu, justkui hiilides. Kuna teiste arvamus läheb mulle väga korda, siis üritan makõrvaltvaatajatele seda hiilimist plaanipärase jalutamise pähe serveerida. Nähes aga autot kuskilt taamalt ülekäigurajale lähenemas, tuleb mul olukorda üsna kiirelt hinnata. Tihtipeale satun seepeale segadusse. Aga üldjuhul proovin ma sammu pisut aeglustada, et see lähenev auto minu pärast peatuma ei hakkaks. Eriti veel siis, kui mul tegelikult tükk maad ülekäigurajani minna on. Sellest ei hakka ma siin muidugi üldse rääkima, kuivõrd piinlik on mul nendel juhtudel, mil mõni suur rekka suure hoo pealt suure vaevaga ainuüksi minu pärast peatuda otsustab. Ja siis tuleb mul selle rekka eest läbi tippida. Ja ennast väikese armetu olevusena tunda. Seevastu naisautojuhtide pärast ma üldiselt õnneks muret tundma ei pea, kuna need ei tee minust nagunii välja. Olgu ma kas või juba tee peal.

Aga kui jutt juba mu igapäevastele trajektooridele läks, siis räägin siinkohal veel ühest minu jaoks erilise tähendusega ülekäigurajast. Hoolimata sellest, et mul selle ülekäiguraja ületamisel juba pikaajaline praktika selja taga on, ei mõista ma tänini seda rada reguleerivate fooride hingeelu ja nende mõttekust. Nende fooride eripära seisneb nimelt tõsiasjas, et jalakäijale muutub tee ületamine lubatavaks alles siis, kui mitte ükski jalakäija seda enam teha ei soovi. Aga autod kõik seisavad ja ootavad. Oma rohelist tuld. Ilmselt seisnebki kogu mängu võlu selles, et rohelist tuld ebamõistlikult kaua oodates jõuab jalakäija jaoks kätte mitu sellist autovaba hetke, mil tee ületamist täiesti ohutuks võib pidada. Piinlik on muidugi sellest hoolimata. Nagu ei tunneks ma liiklusmärke ega värve ega miskit. Tahaks ju igale möödujale oma käitumist põhjendada, aga kuidas ma ikka hakkan. Siis tulebki lihtsalt jälle teha nägu, et ma tean, mida ma teen ja see, mida ma teen, on igati hea ja õige.

Ometi võin enese õigustuseks öelda vähemalt nii paljutki, et ei ole ülekäiguraja ääres oodates mitte kunagi autojuhile viibanud, et talle edasi sõitmiseks ja ühes sellega ka seaduse rikkumiseks suuremeelselt luba anda. Samuti ei ole ma ülekäiguraja ääres niisama aega veetnud, ilmse sooviga konkreetset teed mitte kunagi ületada. Jah, ma arvan, et olen tubli tüdruk.