Ma pean sellest lihtsalt rääkima. Hingelt ära, või nii.
Enne seda tahaksin ma teile, mu kallid lugejad, anda aga väikse eelteadmise või isegi hoiatuse alloleva edukamaks läbimiseks. Nimelt on antud juhul tegemist minu täiel teadmisel ja osavõtlikkusel toime pandud sõnade kuritarvitusega. Küllap olnuks mul lihtsalt kahju jätta kasutamata kõiki neid sõnu ja sõnaühendeid, mis endid justkui muuseas noisse lauseisse külge pookisid. Teate ju küll, kui suuremeelne ma olen. Seda kõike arvestades mõistan teid loomulikult suurepäraselt, kui te ühtelugu sellesse minu poolt punutud sõnade rägastikku takerdute ning heitunult mõtlete, et milleks ja kellele see kõik. Mul ei ole teile siin paraku muud head nõu anda, kui et võtkem aega, varugem kannatust ning suhtugem asjasse mängleva kergusega.
Niisiis.
Käisin mina üks õhtu raamatukogus. Ühes suures, aga mitte kõige suuremas. Olen seal muidugi ka varem käinud, kuid seekord oli kahtlematult kõige erilisem kord. Olgu siis siinkohal ka märgitud, et üldjuhul on kõnealune ettevõtmine minu elus etendanud justkui mingit laadi teraapia rolli. No sellist südamekosutust ja meelerahu pakkuvat. Samuti ei saa ma kuidagi alahinnata seda tänutunnet, mida võin võimaldada kõigile neile raamatukogutädidele ja -onudele, kes minusugust nooblit lugejat alati avasüli ootavad. Nii et väike altruistlik aspekt ka kirsina tordi peal.
Kaenla all ilmse hoole ja armastusega koostatud raamatunimekiri, astusin sel kõige erilisemal korral juba eos rahulolevana üle raamatukogu kojulaenutussaali läve. See oli mu esimene viga. See ennatlik rahulolu. Vanarahvas tavatseks sellistel puhkudel ilmselt targutada, et: “Pill tuleb pika ilu peale!” Üksnes põhjusel, et mina ei ole vanarahvas, sain vajalikud järeldused teha alles siis, kui ilu selleks korraks möödas oli.
Niisiis suundusin ma jätkuva rahulolutundega oma tavapärasele sissejuhatavale orienteerumisringile. Sirvisin rohkem vist moe pärast mõningaid apetiitsema välimusega teoseid ning juba kogesin käimasoleva teraapia toimet. Nägin südasuvist päikest selges sinitaevas sillerdamas, tundsin värskelt pöetud muru lõhnamas, kuulsin pääsukesi aina laulmas: “Piiri, piiri…”, kuni tajusin oma paremal käel mingit kogu seismas.
Uudishimulikult pilku tõstes (mis oli minu teine viga) pidin vältimatult olema tunnistajaks sellele, et üks noormees (edaspidi too isik) kannatlikult just seda hetke oodanud oligi. Enne, kui jõudsin aga kohase reageeringu üle isekeskis arutlema hakata, haaras too isik aega raiskamata härjal sarvist. Pisut etteruttavalt võin öelda, et tegemist oli minu praktikas küllaltki originaalse lähenemiskatsega. Nimelt küsis too isik, et kas ma oskan talle äkki midagi naljakat või humoorikat soovitada.
Noh. Esiteks, lubagem täheldada, on naljakas ja humoorikas samatähenduslikud mõisted. Teiseks ja ka kolmandaks tahtnuks ma tollele isikule sel hetkel sootuks midagi muud soovitada. Midagi rohkem nagu tõsielulist. Ja tõsielu, teadagi, ei ole mingi nali ega huumor.
Võib-olla oleks siin selguse huvides paslik rääkida ka sellest, et tolle isiku täiesti antipaatse profiili panin ma paika juba esimesest silmapilgust. Ma ei julge hetkel küll meenutada, milline ta täpselt välja nägi, kuid vaimusilmas kangastub ta mulle mingil põhjusel alati hüsteeriliselt punnis silmade, takuste juuste ja suust pisut väljaulatuva keelega.
Pöördudes nüüd tagasi tolle isiku küsimuse juurde, siis otsustasin endalegi ootamatult, et liginen sellele väljakutsele sedakorda täiesti familiaarselt (minu kolmas viga). Ei saa pattu salata, et tundsin end samas ka kaunis üllana, kui tollele isikule tema eripärasid arvestades ühe humoorika raamatu kätte juhatasin.
Jõudsin seepeale vist hetkeks isegi uskuda, et sellega on teema lõppenud. Taaskord sündmuste käigust pisut ette rutates võin siiski öelda, et sellega teema ei lõppenud. Ajal, mil mina nimelt oma eluga edasi minna püüdsin, otsustas too isik minuga vestlemist ühepoolselt jätkata. Nii küsis ta minult, kas ma olen ehk lugenud raamatut, mille nime ma küll ei kuulnud, kuid ütlesin igaks-juhuks resoluutselt, et ei. Ma ei ole lugenud raamatut, mille nimegi ma ei kuulnud. Loogiline ju. Ei pidanud vajalikuks ka täpsustama hakata, et mis teosest siis juttu ka oli.
Selle resoluutse “ei” puhul arvasin ma ise muidugi, et see väljendas piisavalt arusaadavalt mu meelestatust kogu käimasoleva ürituse osas.
Siinkohal pean tolle isiku ees aga südamlikult vabandama. Seda põhjusel, et hindasin tema võimet millestki üleüldse aru saada tugevalt ja tahtmatult üle. Selle asemel, et mu “ei” vastu mingitki elementaarset austust üles näidata, tegi ta algust eelpool mainitud ilma nimeta raamatu tutvustamisega.
Kujutlesin, et olen mingis halvas unenäos, mis peab varem või hiljem, moel või teisel lõppema. Nähes toda isikut oma jutuvadast aga üha enam vaimustuvat, söandasin sellesse sekkuda umbes järgmise pominaga: “Kuule, mul on tõesti väga kiire… Et ma vaataks siin neid asju nüüd edasi.”
Noh. Tuleb tunnistada, et tegemist ei olnud tõepoolest just kõige kindlameelsema pöördumise musternäidisega. Samas oleks iga keskpärane isik selle kõige peale vähemasti solvunult-sõnatultki minema jalutanud. Antud juhul ei olnud mul sellist ise minema kõndivat keskpärast isikut paraku kuskilt võtta. Oli vaid too vankumatult paigalseisev… isik.
Mingite veidrate kaalutluste tulemina kordasin varemalt öeldut uuesti. Sama hästi oleksin muidugi võinud seda ka mitte teha või seal samas silda visata. Too isik end minust igatahes häirida ei lasknud.
Olin segaduses. Et olemasoleva ajaga siiski midagigi mõistlikku teha, hakkasin hoogsalt enda ees riiulis olevaid raamatuid lappama. Kuulsin vanarahvast vist endale kõrva sositavat: “Küll ootaja aeg on pikk!” Või midagi taolist.
Ja siis ta läks.
Jõudsin veel mõelda, et mis kurat see nüüd oli, kui juba kuulsin tuttavat häält teises ruumis küsivat: “Kas sa oskad mulle midagi naljakat või humoorikat soovitada?”
Oli mis oli, kuid mu teraapia oli selle intsidendi tõttu pöördumatult häiritud. Avastasin oma peost kunagi nii suure hoole ja armastusega koostatud nimekirja, mille tähendus vahepealsete sündmuste käigus paratamatult devalveerunud oli. Nii võtsin riiulist suvalisi raamatuid, et need sinna siis kohe tagasi panna. Pidin ju samal ajal silmanurgast ka oma lähiümbrust jälgima. Ja õigustatult! Mu silmanurk tabas mingi korda kaks tolle isiku nagu jutujätkuks mu riiulivahest möödumas.
See ei jätnud mulle enam valikuvõimalust. Tuli realiseerida plaan “A“. Jälgede peitmise plaan.
Hiilisin riiulite vahel nagu harilik Eesti hallivöödiline kass kuuvalgel ööl (tervitaks siinjuures ka oma kadunud kass-Carmenit), kuni jõudsin pisut kodusemasse, Erik Tohvri teostest tulvil riiulivahesse. Jälle kord tundsin end rahulikumana, kuniks minust vasakul pool hämardus. Ma ei suutnud seda uskuda.
Aga seal ta oli. Naeratades mulle ilmselt oma malbeimat naeratust üldse.
Vaieldamatu õhinaga oli ta valmis mulle oma humoorikat või naljakat “saaki” esitlema. Ma pöördusin temast võrdlemisi külmavereliselt ära ja üritasin pingsalt saavutada silmsidet eesoleva raamaturiiuliga. Tolle isiku küsimusele, “aga kas ma su kontakti saaks?”, vastasin mina seekord tõepoolest resoluutselt, et: “Ei!”
Ja ta ei läinud ära. Mulle tundus, et see kõik on juba olnud.
Stseeni tegemine sellises pühas paigas nagu raamatukogu ja sellise noobli lugeja poolt nagu mina oli mõistagi täiesti välistatud. Vastasel korral oleks see saaga kindlapeale juba enne oma algust lõppenud.
Et sellegipoolest antud olukorras võimalikult kurjakuulutavalt kõlada, sisistasin tollele isikule, et: “Mul on nüüd tõesti väga palju tegemist siin ja et mul on väga kiire ja et ma tahaks neid tegemisi üksinda teha.” Seepeale ütles ta mulle sõbralikult ja minu arust täiesti kohatu entusiasmiga: “Ahah…, aga tsau siis!”
Ma olin täiesti kurnatud sellest uuest tutvusest ja ei pidanud enam kuigi tõenäoliseks soovitud raamatuid üles leida. Samas olnuks narr sealt ka tühjade kätega lahkuda. Ma ei ole seda mitte kunagi teinud. Sestap haarasin riiulist pea pimesi paar käepärasemat raamatut ning suhteliselt rutakalt seadsin sammud garderoobi poole. Too isik tuli ka. Mulle tundus hetkeks, et see olukord oma sürreaalsuses oli küll üpris naljakas või vaat et isegi humoorikas. Ometi otsustasin end oma elu alalhoiu instinkti mahitusel täielikult mitte üleriietada ja tormasin sellest kummastavast majast ummisjalu hämarasse sügisõhtusse.
Ma ei tea, mis tollest isikust edasi sai. Võib-olla on nii ka parem. Jah, võib-olla. Raamatukogust kaasa taritud suurteosed “Brežnev” ja “Kuidas ennast teostada” seisavad aga siiani minust puutumatutena kohas, kuhu ma need tol erilisel õhtul koju saabudes asetasin.