Milline on „normaalne“ inimkäitumine?
Kui teiste inimeste käitumine meis muret või hämmastust tekitab, märgime sageli, kas kulmukortsutuse või vaimustushüüdega: „See pole lihtsalt normaalne, et inimene midagi niisugust teha tahab (või suudab).“ Mõnikord kuuleme koguni märkust: „Pole normaalne olla nii normaalne!“
Mõned inimesed lihtsalt ei suuda seda normaalsuse mängu võita. Isegi kui me intellektuaalselt teame, et normaalne olemiseks on mitmeid viise, võrdleme end siiski sõprade, naabrite, kolleegide ja avaliku elu tegelastega, kasutades neid teatud laadi isikliku kontrollpunktina, mis võimaldab meil öelda: „Selle inimesega võrreldes olen ma üsna normaalne.“ Kuid just siis, kui end rahulolevalt lõdvaks laseme, võime end leida erimeelsuste keerisest, kogedes pettumust, või nõutult segaduses olles, sest me mõistsime kedagi valesti või mõisteti meid valesti. Meie versioon normaalsusest kohtab vastupanu teistelt normaalsetelt inimestelt. Niisugused hetked panevad paljusid seisatuma ja püüdma selgusele jõuda, mis õieti juhtus, et asjad nii valesti läksid. Võime leida end pomisemas: „Mulle tundus see mõistliku palvena, miks ta siis mind vaatas, nagu oleksin ma napakas?“ või „Ma püüdsin lihtsalt aidata ja teiste suhtes tähelepanelik olla! Miks ma siis äkki tunnen, nagu oleksin kohutava vea teinud?“ või „Ma nägin nii palju vaeva, et korralik esitlus ette valmistada. Miks nad siis pidevalt niisuguseid küsimusi esitasid, mis üldse asjasse ei puutunud ning mulle antud ülesandest hoopis välja jäid?“
Põhimõtteliselt on küsimus, mida me endale lakkamatult esitame, järgmine: „Milline käitumisviis tundub selles olukorras normaalne, mõistlik ja aktsepteeritav?“ Meid vaevab see, kuidas ja miks niisugused vaatenurga erinevused ilmnevad, ning tõttöeldes tahame me tõesti teada saada, kas üks vaatenurk on õigem kui teine.
Normaalsuse otsinguid segavad kokku, ja sageli segavad ära, paljud nn eneseabiraamatud ja populaarsed psühholoogia käsiraamatud. Sageli põhinevad need ainuüksi ühe inimese kogemusel, kuid on kirja pandud nii, et need kogemused näivad suuresti normaalsed ja seetõttu mulle ja sulle kohaldatavad. Isegi need eneseabiraamatud, mis ei ole kirjutatud kuulujutu stiilis, põhinevad sageli nende inimeste uurimisel, kes otsisid oma emotsionaalse või psühholoogilise probleemi lahendamiseks professionaalset abi.
Seejärel kirjutas heade kavatsustega psühholoog või psühhiaater laiemale elanikkonnale raamatu, mis põhines sellel, missugune ravi uurimuses osalenuid aitas. Sageli on jäänud aga mainimata, et kui lugejat juhtumisi samalaadsed (st professionaalset sekkumist vajavad) probleemid ei vaeva, ei ole raamatus välja pakutud meetodid tõenäoliselt kuigi kohased. Lisaks teevad need autorid sageli oletusi „ülejäänud inimeste“ kohta, võttes aluseks väikese valimi inimesi, kellel on eeldatavasti probleemid. Mõne sedalaadi raamatu populaarsuse põhjal otsustades näib, et tõeline normaalsus ei lähe raamatuid lugevale publikule lihtsalt peale.
Kus on aga harilike inimeste kirjeldus, kellel on tavaline töö ja kes püüavad teha kõik, mis nende võimuses, et endast, oma perest ja oma elust parim kujundada? Kus on vastused elu igapäevastele küsimustele nagu: „Miks mu abikaasa või lapsed ja mina pidevalt sedasorti asjade üle vaidleme?“ „Miks ma ei suuda oma ideid ülemusele edasi anda?“ „Kuidas ma saaksin õppida teisi paremini kuulama ja üldises plaanis paremini suhtlema?“ „Miks see projekt mulle nii palju energiat annab, mõned teised on aga nii kurnavad?“
***
Asi läks just huvitavaks? Siis on hästi. Jätan praegu need toredad küsimused hea meelega siia õhku, sest oleme alles loodetavasti oma pika rännaku alguses 🙂
Muideks, te ei kujuta isegi ette, kuidas mind inspireerib eelpool tsiteeritud teose pealkiri. Tõepoolest, jätke nüüd ja igavesti meelde: ma pole hull, ma lihtsalt pole sina!
Tulles nüüd konkreetsemalt ülal refereeritud teksti juurde, siis tuleb mul teatava uhkustundega ära märkida, et ma tean ja tunnen üht inimest, kelle kohta võiks öelda: „Pole normaalne olla nii normaalne!“ Kusjuures usun, et see ei ole ainuüksi minu subjektiivne arvamus temast, vaid seda arvavad pea kõik, kes temaga vähegi kokkupuutumust on omanud. Ja kui juhtubki olema keegi, kes meie (st enamuse) arvamusega ei nõustu, siis on probleem selle inimese enda suhtumises. See peab olema ikkagi vägagi vildakas värk.
Seega, kui me nüüd leiame, et isegi normaalne inimene ei saa olla normaalne, siis järeldub siit üsna otseselt, et mõiste “normaalne inimene” eksisteeribki vaid abstraktsioonina. Millegi sellisena, mille keegi kuskil kunagi on välja mõelnud, kuid mida keegi kuskil kunagi oma ihusilmaga näinud ei ole. Oma suhteliselt väheldase elukogemuse pinnalt julgengi ma niisiis olla seisukohal, et tegelikult vajaks iga inimene mingis eluetapis mingil määral psühholoogilist ja/või psühhiaatrilist ravi ja/või nõu ja/või tuge.
Kes tahab minuga mitte nõustuda, siis tutvustage mulle palun seda inimest, kelle puhul me sellisest vajadusest rääkida ei saa. Väike spikker ka: see peaks tähendama inimest, kel ei ole ühtki hirmu, ühtki foobiat, ühtki kiiksu, ühtki väärarusaama, ühtki halba harjumust, ühtki ämbrisse astumist jnejne.
Normaalse inimese leidmise konkurss alaku!
Kasutatud allikas:
“Ma pole hull, ma lihtsalt pole sina”
R. R. Pearman; S. C. Albritton