See oli ühel laupäeval. Oli üpris imelik aeg. Lumi oli iseenda raskuse all alla vandumas, kuid minna ei olnud tal veel justkui kuhugi. Sest kevad lasi end kaua oodata.
Ometi siras päike juba varahommikust saati kõrgelt ja helgelt. Paljutõotavalt.
Täiesti mõtlematult haarasin sel hommikul kaasa kõik tolle nädala lehed, täiesti juhuslikult leidsin ühe mõnusa tooli ning täiesti instinktiivselt seadsin end sisse tuulevaikses kohas, lume taustal, päikese käes. Õues.
Seda kõike teinud, ei teinud ma esialgu mitte midagi. Ei osanudki teha. Olin end ootamatult rutiinist välja lõiganud. Ühtäkki ümbritses mind päris vaikus, päris päike, päris õhk… Pidin endale tunnistama, et olen sellises olukorras saamatu. Kuidas ma saan siin küll niisama istuda? Vahtida lihtsalt tühja? Kõlgutada jalga ses kõrvulukustavas vaikuses? Ja samas on maailmas veel nii palju “kasulikku” teha… Ma ei jõua ju siin sedasi seda maailma ometi ära päästa?! Appi!
Jah. Eks ma viivuks läksin oma mõtetes hüsteeriliseks küll. Kuid sama äkki, kui see olukord minuni jõudnud oli, suutsin ma nendele mõtetele ka käega lüüa. Sel momendil tuli mul õigustatult meelde Scarlett O´Hara elumoto: “Ma ei mõtle sellele praegu!” Teate, selline mõttevoo mujale delegeerimine toimib tunduvalt paremini kui kümneni lugemine. Ausalt.
Niisiis. Hingamine taastus. Näolihased lõdvenesid. Jalad lõpetasid paanilise edasi-tagasi kõlkumise. Kuid toda nädala lehtede portsu ma enam kätte ei võtnud. Vahtisin seda lihtsalt tuima ükskõiksusega. Ei tahtnud vist jälle siseneda sellesse maailma, mis päästmist vajab. Selle asemel pöörasin pilgu hoopis õuele, kus elasid oma elu koer ja kaks kassi. Maakad (loomamaailmas tuntud ka kui krantsid) nagu minagi sünnipäraselt, ja uhkusega siiani.
Tausta mõttes tuleks ehk selgitada ka seda, et see koer ja need kaks kassi moodustasid sel päeval seal niimoodi koos eksisteerides suhteliselt haruldase vaatepildi. Nad kõik olid üheaegselt “kodus”. Ja kiiret ei tundunud neil kellelgi olevat. Nagu kokkulepitult. Kusjuures üks neist kassidest (3,5 jalaga kass) ei saa selle koeraga muidu üldse läbi. Teine kass (pisut labiilse närvikavaga) peab koera oma emaks. Koer, nagu ma aru olen saanud, identifitseerib end siiski isase loomana.
Tol päeval ei olnud sel kõigel aga tähtsust. Päike oli väljas ja kõik elav kulges otsekui mingis omas rütmis. Ja see rütm tundus niivõrd loogiline, et olnuks ebaloogiline sellega mitte kaasa minna.
Nii ma seal siis istusin. Vaatasin ja jälgisin neid eelpool nimetatud loomi, TAJUSIN päikest oma näol ning õhku enda ümber. Tundsin end üle pika aja oma elus ELAVANA. Igal minutil sellest ajast, mil ma seal istusin. Ma teadsin, kes ma olen ja miks ma seal olen. Mõtlesin, et ju see ongi see PÄRIS värk, mida on võimalik KOGEDA. See on see TUNNE, mille eest me alalõpmata pageme, kartes, et ei oska sellega enam midagi peale hakata. Või et meil pole AEGA sellega midagi peale hakata. Aga teate, mis? Just AEG ongi täpselt SEE, mis on meie endi kätes. IGA minut sellest.
Mina sain sel ilusal päikesepaistelisel talvisel kevadpäeval oma eri suundades asetsenud mõttetundlad igatahes jälle otseks. Või kuidagi nii, et on parem. Seega oli see kõik seda teatavat pingutust (meelte-vabastamist-kõigest-mis-algab-sõnaühendiga-EBA-) kuhjaga väärt. Ja veel julgen ma endast arvata, et olen nüüd selle ala asjatundja. Seega, minu asjatundlik soovitus teile, mu kallid lugejad (või lugeja), proovige oma tundlate peal järgi. Soovitusele kehtib garantiiaeg.