Teate, mis minuga juhtus?
Ma käisin üks päev sohus.
Olen enne ka käinud ja kahtlustan, et lähen veelgi.
Ehk et iseenesest ei ole selles justkui mitte midagi märkimisväärset.
Aga seekord. Seekord oli mul seal kuidagi eriliselt hea olla.
Ma ei saa aru, mis värk sellega täpsemalt oli.
Niipea, kui mu jalg autost väljudes maad puudutas, olin justkui hüpnotiseeritud. Ma tegelikult ei ole kunagi vist hüpnotiseeritud olnud, aga ma kujutan ette, et see tunne võiks olla midagi sellist, nagu ta mul sel hetkel oli.
Võib-olla sain üleüldse mingi värskeõhumürgituse.
Ma leidsin seal sel teekonnal mitu kohta, kuhu oleks tahtnud jäädagi.
Pean tunnistama, et see oli mu jaoks mõnevõrra ootamatu kõik. Sest olen pea alati tahtnud (või pigem mitte osanud olla ilma et) vaadata, mõelda, tunda.
Nüüd ühtäkki oleksin vabalt võinud olla kõige selleta. Peaaegu südamerahus.
Istuda mõne lauka serval või männijuurikal või kuskil. Tundide kaupa. Vaadata eikuhugi. Mõelda eimillestki. Tunda eimidagi.
Sel korral ma siiski ei lasknud oma südamel rahus olla ega mõttel pidurdamatult jooksma hakata. Sest tee tahtis ikkagi käimist.
Nägin rähni ja konna ja ühte teist lindu.
Rähn toksis väga vaikselt. Ta oli vist veel noor. Või oli puu väga vana.
Konnast oli mul ka kahju. Tal ei olnud seal kanarbiku vahel üldse eriti sobilikku võimalust, et head hoogu hüppamiseks sisse saada. Nii ta seal läks. Oma saatusele vastu. Ma arvan küll, et ta soovinuks sündida kusagile mujale.
See teine lind, teda ma ei tundnud. Tema mind ka vist mitte. Kuigi… Ah tegelikult, las jääb praegu.
Niisiis, mis oli selle pika jutu lühike mõte? Tahtsin teile vist julgustuseks öelda, et ärge kartke vahel omadega natuke rappa sattuda.