1. oktoober 2022 | Blogipostitus
Teate, mis minuga juhtus?
Ma käisin üks päev sohus.
Olen enne ka käinud ja kahtlustan, et lähen veelgi.
Ehk et iseenesest ei ole selles justkui mitte midagi märkimisväärset.
Aga seekord. Seekord oli mul seal kuidagi eriliselt hea olla.
Ma ei saa aru, mis värk sellega täpsemalt oli.
Niipea, kui mu jalg autost väljudes maad puudutas, olin justkui hüpnotiseeritud. Ma tegelikult ei ole kunagi vist hüpnotiseeritud olnud, aga ma kujutan ette, et see tunne võiks olla midagi sellist, nagu ta mul sel hetkel oli.
Võib-olla sain üleüldse mingi värskeõhumürgituse.
Ma leidsin seal sel teekonnal mitu kohta, kuhu oleks tahtnud jäädagi.
Pean tunnistama, et see oli mu jaoks mõnevõrra ootamatu kõik. Sest olen pea alati tahtnud (või pigem mitte osanud olla ilma et) vaadata, mõelda, tunda.
Nüüd ühtäkki oleksin vabalt võinud olla kõige selleta. Peaaegu südamerahus.
Istuda mõne lauka serval või männijuurikal või kuskil. Tundide kaupa. Vaadata eikuhugi. Mõelda eimillestki. Tunda eimidagi.
Sel korral ma siiski ei lasknud oma südamel rahus olla ega mõttel pidurdamatult jooksma hakata. Sest tee tahtis ikkagi käimist.
Nägin rähni ja konna ja ühte teist lindu.
Rähn toksis väga vaikselt. Ta oli vist veel noor. Või oli puu väga vana.
Konnast oli mul ka kahju. Tal ei olnud seal kanarbiku vahel üldse eriti sobilikku võimalust, et head hoogu hüppamiseks sisse saada. Nii ta seal läks. Oma saatusele vastu. Ma arvan küll, et ta soovinuks sündida kusagile mujale.
See teine lind, teda ma ei tundnud. Tema mind ka vist mitte. Kuigi… Ah tegelikult, las jääb praegu.
Niisiis, mis oli selle pika jutu lühike mõte? Tahtsin teile vist julgustuseks öelda, et ärge kartke vahel omadega natuke rappa sattuda.
23. märts 2022 | Blogipostitus
See oli ühel laupäeval. Oli üpris imelik aeg. Lumi oli iseenda raskuse all alla vandumas, kuid minna ei olnud tal veel justkui kuhugi. Sest kevad lasi end kaua oodata.
Ometi siras päike juba varahommikust saati kõrgelt ja helgelt. Paljutõotavalt.
Täiesti mõtlematult haarasin sel hommikul kaasa kõik tolle nädala lehed, täiesti juhuslikult leidsin ühe mõnusa tooli ning täiesti instinktiivselt seadsin end sisse tuulevaikses kohas, lume taustal, päikese käes. Õues.
Seda kõike teinud, ei teinud ma esialgu mitte midagi. Ei osanudki teha. Olin end ootamatult rutiinist välja lõiganud. Ühtäkki ümbritses mind päris vaikus, päris päike, päris õhk… Pidin endale tunnistama, et olen sellises olukorras saamatu. Kuidas ma saan siin küll niisama istuda? Vahtida lihtsalt tühja? Kõlgutada jalga ses kõrvulukustavas vaikuses? Ja samas on maailmas veel nii palju “kasulikku” teha… Ma ei jõua ju siin sedasi seda maailma ometi ära päästa?! Appi!
Jah. Eks ma viivuks läksin oma mõtetes hüsteeriliseks küll. Kuid sama äkki, kui see olukord minuni jõudnud oli, suutsin ma nendele mõtetele ka käega lüüa. Sel momendil tuli mul õigustatult meelde Scarlett O´Hara elumoto: “Ma ei mõtle sellele praegu!” Teate, selline mõttevoo mujale delegeerimine toimib tunduvalt paremini kui kümneni lugemine. Ausalt.
Niisiis. Hingamine taastus. Näolihased lõdvenesid. Jalad lõpetasid paanilise edasi-tagasi kõlkumise. Kuid toda nädala lehtede portsu ma enam kätte ei võtnud. Vahtisin seda lihtsalt tuima ükskõiksusega. Ei tahtnud vist jälle siseneda sellesse maailma, mis päästmist vajab. Selle asemel pöörasin pilgu hoopis õuele, kus elasid oma elu koer ja kaks kassi. Maakad (loomamaailmas tuntud ka kui krantsid) nagu minagi sünnipäraselt, ja uhkusega siiani.
Tausta mõttes tuleks ehk selgitada ka seda, et see koer ja need kaks kassi moodustasid sel päeval seal niimoodi koos eksisteerides suhteliselt haruldase vaatepildi. Nad kõik olid üheaegselt “kodus”. Ja kiiret ei tundunud neil kellelgi olevat. Nagu kokkulepitult. Kusjuures üks neist kassidest (3,5 jalaga kass) ei saa selle koeraga muidu üldse läbi. Teine kass (pisut labiilse närvikavaga) peab koera oma emaks. Koer, nagu ma aru olen saanud, identifitseerib end siiski isase loomana.
Tol päeval ei olnud sel kõigel aga tähtsust. Päike oli väljas ja kõik elav kulges otsekui mingis omas rütmis. Ja see rütm tundus niivõrd loogiline, et olnuks ebaloogiline sellega mitte kaasa minna.
Nii ma seal siis istusin. Vaatasin ja jälgisin neid eelpool nimetatud loomi, TAJUSIN päikest oma näol ning õhku enda ümber. Tundsin end üle pika aja oma elus ELAVANA. Igal minutil sellest ajast, mil ma seal istusin. Ma teadsin, kes ma olen ja miks ma seal olen. Mõtlesin, et ju see ongi see PÄRIS värk, mida on võimalik KOGEDA. See on see TUNNE, mille eest me alalõpmata pageme, kartes, et ei oska sellega enam midagi peale hakata. Või et meil pole AEGA sellega midagi peale hakata. Aga teate, mis? Just AEG ongi täpselt SEE, mis on meie endi kätes. IGA minut sellest.
Mina sain sel ilusal päikesepaistelisel talvisel kevadpäeval oma eri suundades asetsenud mõttetundlad igatahes jälle otseks. Või kuidagi nii, et on parem. Seega oli see kõik seda teatavat pingutust (meelte-vabastamist-kõigest-mis-algab-sõnaühendiga-EBA-) kuhjaga väärt. Ja veel julgen ma endast arvata, et olen nüüd selle ala asjatundja. Seega, minu asjatundlik soovitus teile, mu kallid lugejad (või lugeja), proovige oma tundlate peal järgi. Soovitusele kehtib garantiiaeg.
11. aprill 2019 | Blogipostitus
Milline on „normaalne“ inimkäitumine?
Kui teiste inimeste käitumine meis muret või hämmastust tekitab, märgime sageli, kas kulmukortsutuse või vaimustushüüdega: „See pole lihtsalt normaalne, et inimene midagi niisugust teha tahab (või suudab).“ Mõnikord kuuleme koguni märkust: „Pole normaalne olla nii normaalne!“
Mõned inimesed lihtsalt ei suuda seda normaalsuse mängu võita. Isegi kui me intellektuaalselt teame, et normaalne olemiseks on mitmeid viise, võrdleme end siiski sõprade, naabrite, kolleegide ja avaliku elu tegelastega, kasutades neid teatud laadi isikliku kontrollpunktina, mis võimaldab meil öelda: „Selle inimesega võrreldes olen ma üsna normaalne.“ Kuid just siis, kui end rahulolevalt lõdvaks laseme, võime end leida erimeelsuste keerisest, kogedes pettumust, või nõutult segaduses olles, sest me mõistsime kedagi valesti või mõisteti meid valesti. Meie versioon normaalsusest kohtab vastupanu teistelt normaalsetelt inimestelt. Niisugused hetked panevad paljusid seisatuma ja püüdma selgusele jõuda, mis õieti juhtus, et asjad nii valesti läksid. Võime leida end pomisemas: „Mulle tundus see mõistliku palvena, miks ta siis mind vaatas, nagu oleksin ma napakas?“ või „Ma püüdsin lihtsalt aidata ja teiste suhtes tähelepanelik olla! Miks ma siis äkki tunnen, nagu oleksin kohutava vea teinud?“ või „Ma nägin nii palju vaeva, et korralik esitlus ette valmistada. Miks nad siis pidevalt niisuguseid küsimusi esitasid, mis üldse asjasse ei puutunud ning mulle antud ülesandest hoopis välja jäid?“
Põhimõtteliselt on küsimus, mida me endale lakkamatult esitame, järgmine: „Milline käitumisviis tundub selles olukorras normaalne, mõistlik ja aktsepteeritav?“ Meid vaevab see, kuidas ja miks niisugused vaatenurga erinevused ilmnevad, ning tõttöeldes tahame me tõesti teada saada, kas üks vaatenurk on õigem kui teine.
Normaalsuse otsinguid segavad kokku, ja sageli segavad ära, paljud nn eneseabiraamatud ja populaarsed psühholoogia käsiraamatud. Sageli põhinevad need ainuüksi ühe inimese kogemusel, kuid on kirja pandud nii, et need kogemused näivad suuresti normaalsed ja seetõttu mulle ja sulle kohaldatavad. Isegi need eneseabiraamatud, mis ei ole kirjutatud kuulujutu stiilis, põhinevad sageli nende inimeste uurimisel, kes otsisid oma emotsionaalse või psühholoogilise probleemi lahendamiseks professionaalset abi.
Seejärel kirjutas heade kavatsustega psühholoog või psühhiaater laiemale elanikkonnale raamatu, mis põhines sellel, missugune ravi uurimuses osalenuid aitas. Sageli on jäänud aga mainimata, et kui lugejat juhtumisi samalaadsed (st professionaalset sekkumist vajavad) probleemid ei vaeva, ei ole raamatus välja pakutud meetodid tõenäoliselt kuigi kohased. Lisaks teevad need autorid sageli oletusi „ülejäänud inimeste“ kohta, võttes aluseks väikese valimi inimesi, kellel on eeldatavasti probleemid. Mõne sedalaadi raamatu populaarsuse põhjal otsustades näib, et tõeline normaalsus ei lähe raamatuid lugevale publikule lihtsalt peale.
Kus on aga harilike inimeste kirjeldus, kellel on tavaline töö ja kes püüavad teha kõik, mis nende võimuses, et endast, oma perest ja oma elust parim kujundada? Kus on vastused elu igapäevastele küsimustele nagu: „Miks mu abikaasa või lapsed ja mina pidevalt sedasorti asjade üle vaidleme?“ „Miks ma ei suuda oma ideid ülemusele edasi anda?“ „Kuidas ma saaksin õppida teisi paremini kuulama ja üldises plaanis paremini suhtlema?“ „Miks see projekt mulle nii palju energiat annab, mõned teised on aga nii kurnavad?“
***
Asi läks just huvitavaks? Siis on hästi. Jätan praegu need toredad küsimused hea meelega siia õhku, sest oleme alles loodetavasti oma pika rännaku alguses 🙂
Muideks, te ei kujuta isegi ette, kuidas mind inspireerib eelpool tsiteeritud teose pealkiri. Tõepoolest, jätke nüüd ja igavesti meelde: ma pole hull, ma lihtsalt pole sina!
Tulles nüüd konkreetsemalt ülal refereeritud teksti juurde, siis tuleb mul teatava uhkustundega ära märkida, et ma tean ja tunnen üht inimest, kelle kohta võiks öelda: „Pole normaalne olla nii normaalne!“ Kusjuures usun, et see ei ole ainuüksi minu subjektiivne arvamus temast, vaid seda arvavad pea kõik, kes temaga vähegi kokkupuutumust on omanud. Ja kui juhtubki olema keegi, kes meie (st enamuse) arvamusega ei nõustu, siis on probleem selle inimese enda suhtumises. See peab olema ikkagi vägagi vildakas värk.
Seega, kui me nüüd leiame, et isegi normaalne inimene ei saa olla normaalne, siis järeldub siit üsna otseselt, et mõiste “normaalne inimene” eksisteeribki vaid abstraktsioonina. Millegi sellisena, mille keegi kuskil kunagi on välja mõelnud, kuid mida keegi kuskil kunagi oma ihusilmaga näinud ei ole. Oma suhteliselt väheldase elukogemuse pinnalt julgengi ma niisiis olla seisukohal, et tegelikult vajaks iga inimene mingis eluetapis mingil määral psühholoogilist ja/või psühhiaatrilist ravi ja/või nõu ja/või tuge.
Kes tahab minuga mitte nõustuda, siis tutvustage mulle palun seda inimest, kelle puhul me sellisest vajadusest rääkida ei saa. Väike spikker ka: see peaks tähendama inimest, kel ei ole ühtki hirmu, ühtki foobiat, ühtki kiiksu, ühtki väärarusaama, ühtki halba harjumust, ühtki ämbrisse astumist jnejne.
Normaalse inimese leidmise konkurss alaku!
Kasutatud allikas:
“Ma pole hull, ma lihtsalt pole sina”
R. R. Pearman; S. C. Albritton
10. märts 2018 | Blogipostitus
Ma pean sellest lihtsalt rääkima. Hingelt ära, või nii.
Enne seda tahaksin ma teile, mu kallid lugejad, anda aga väikse eelteadmise või isegi hoiatuse alloleva edukamaks läbimiseks. Nimelt on antud juhul tegemist minu täiel teadmisel ja osavõtlikkusel toime pandud sõnade kuritarvitusega. Küllap olnuks mul lihtsalt kahju jätta kasutamata kõiki neid sõnu ja sõnaühendeid, mis endid justkui muuseas noisse lauseisse külge pookisid. Teate ju küll, kui suuremeelne ma olen. Seda kõike arvestades mõistan teid loomulikult suurepäraselt, kui te ühtelugu sellesse minu poolt punutud sõnade rägastikku takerdute ning heitunult mõtlete, et milleks ja kellele see kõik. Mul ei ole teile siin paraku muud head nõu anda, kui et võtkem aega, varugem kannatust ning suhtugem asjasse mängleva kergusega.
Niisiis.
Käisin mina üks õhtu raamatukogus. Ühes suures, aga mitte kõige suuremas. Olen seal muidugi ka varem käinud, kuid seekord oli kahtlematult kõige erilisem kord. Olgu siis siinkohal ka märgitud, et üldjuhul on kõnealune ettevõtmine minu elus etendanud justkui mingit laadi teraapia rolli. No sellist südamekosutust ja meelerahu pakkuvat. Samuti ei saa ma kuidagi alahinnata seda tänutunnet, mida võin võimaldada kõigile neile raamatukogutädidele ja -onudele, kes minusugust nooblit lugejat alati avasüli ootavad. Nii et väike altruistlik aspekt ka kirsina tordi peal.
Kaenla all ilmse hoole ja armastusega koostatud raamatunimekiri, astusin sel kõige erilisemal korral juba eos rahulolevana üle raamatukogu kojulaenutussaali läve. See oli mu esimene viga. See ennatlik rahulolu. Vanarahvas tavatseks sellistel puhkudel ilmselt targutada, et: “Pill tuleb pika ilu peale!” Üksnes põhjusel, et mina ei ole vanarahvas, sain vajalikud järeldused teha alles siis, kui ilu selleks korraks möödas oli.
Niisiis suundusin ma jätkuva rahulolutundega oma tavapärasele sissejuhatavale orienteerumisringile. Sirvisin rohkem vist moe pärast mõningaid apetiitsema välimusega teoseid ning juba kogesin käimasoleva teraapia toimet. Nägin südasuvist päikest selges sinitaevas sillerdamas, tundsin värskelt pöetud muru lõhnamas, kuulsin pääsukesi aina laulmas: “Piiri, piiri…”, kuni tajusin oma paremal käel mingit kogu seismas.
Uudishimulikult pilku tõstes (mis oli minu teine viga) pidin vältimatult olema tunnistajaks sellele, et üks noormees (edaspidi too isik) kannatlikult just seda hetke oodanud oligi. Enne, kui jõudsin aga kohase reageeringu üle isekeskis arutlema hakata, haaras too isik aega raiskamata härjal sarvist. Pisut etteruttavalt võin öelda, et tegemist oli minu praktikas küllaltki originaalse lähenemiskatsega. Nimelt küsis too isik, et kas ma oskan talle äkki midagi naljakat või humoorikat soovitada.
Noh. Esiteks, lubagem täheldada, on naljakas ja humoorikas samatähenduslikud mõisted. Teiseks ja ka kolmandaks tahtnuks ma tollele isikule sel hetkel sootuks midagi muud soovitada. Midagi rohkem nagu tõsielulist. Ja tõsielu, teadagi, ei ole mingi nali ega huumor.
Võib-olla oleks siin selguse huvides paslik rääkida ka sellest, et tolle isiku täiesti antipaatse profiili panin ma paika juba esimesest silmapilgust. Ma ei julge hetkel küll meenutada, milline ta täpselt välja nägi, kuid vaimusilmas kangastub ta mulle mingil põhjusel alati hüsteeriliselt punnis silmade, takuste juuste ja suust pisut väljaulatuva keelega.
Pöördudes nüüd tagasi tolle isiku küsimuse juurde, siis otsustasin endalegi ootamatult, et liginen sellele väljakutsele sedakorda täiesti familiaarselt (minu kolmas viga). Ei saa pattu salata, et tundsin end samas ka kaunis üllana, kui tollele isikule tema eripärasid arvestades ühe humoorika raamatu kätte juhatasin.
Jõudsin seepeale vist hetkeks isegi uskuda, et sellega on teema lõppenud. Taaskord sündmuste käigust pisut ette rutates võin siiski öelda, et sellega teema ei lõppenud. Ajal, mil mina nimelt oma eluga edasi minna püüdsin, otsustas too isik minuga vestlemist ühepoolselt jätkata. Nii küsis ta minult, kas ma olen ehk lugenud raamatut, mille nime ma küll ei kuulnud, kuid ütlesin igaks-juhuks resoluutselt, et ei. Ma ei ole lugenud raamatut, mille nimegi ma ei kuulnud. Loogiline ju. Ei pidanud vajalikuks ka täpsustama hakata, et mis teosest siis juttu ka oli.
Selle resoluutse “ei” puhul arvasin ma ise muidugi, et see väljendas piisavalt arusaadavalt mu meelestatust kogu käimasoleva ürituse osas.
Siinkohal pean tolle isiku ees aga südamlikult vabandama. Seda põhjusel, et hindasin tema võimet millestki üleüldse aru saada tugevalt ja tahtmatult üle. Selle asemel, et mu “ei” vastu mingitki elementaarset austust üles näidata, tegi ta algust eelpool mainitud ilma nimeta raamatu tutvustamisega.
Kujutlesin, et olen mingis halvas unenäos, mis peab varem või hiljem, moel või teisel lõppema. Nähes toda isikut oma jutuvadast aga üha enam vaimustuvat, söandasin sellesse sekkuda umbes järgmise pominaga: “Kuule, mul on tõesti väga kiire… Et ma vaataks siin neid asju nüüd edasi.”
Noh. Tuleb tunnistada, et tegemist ei olnud tõepoolest just kõige kindlameelsema pöördumise musternäidisega. Samas oleks iga keskpärane isik selle kõige peale vähemasti solvunult-sõnatultki minema jalutanud. Antud juhul ei olnud mul sellist ise minema kõndivat keskpärast isikut paraku kuskilt võtta. Oli vaid too vankumatult paigalseisev… isik.
Mingite veidrate kaalutluste tulemina kordasin varemalt öeldut uuesti. Sama hästi oleksin muidugi võinud seda ka mitte teha või seal samas silda visata. Too isik end minust igatahes häirida ei lasknud.
Olin segaduses. Et olemasoleva ajaga siiski midagigi mõistlikku teha, hakkasin hoogsalt enda ees riiulis olevaid raamatuid lappama. Kuulsin vanarahvast vist endale kõrva sositavat: “Küll ootaja aeg on pikk!” Või midagi taolist.
Ja siis ta läks.
Jõudsin veel mõelda, et mis kurat see nüüd oli, kui juba kuulsin tuttavat häält teises ruumis küsivat: “Kas sa oskad mulle midagi naljakat või humoorikat soovitada?”
Oli mis oli, kuid mu teraapia oli selle intsidendi tõttu pöördumatult häiritud. Avastasin oma peost kunagi nii suure hoole ja armastusega koostatud nimekirja, mille tähendus vahepealsete sündmuste käigus paratamatult devalveerunud oli. Nii võtsin riiulist suvalisi raamatuid, et need sinna siis kohe tagasi panna. Pidin ju samal ajal silmanurgast ka oma lähiümbrust jälgima. Ja õigustatult! Mu silmanurk tabas mingi korda kaks tolle isiku nagu jutujätkuks mu riiulivahest möödumas.
See ei jätnud mulle enam valikuvõimalust. Tuli realiseerida plaan “A“. Jälgede peitmise plaan.
Hiilisin riiulite vahel nagu harilik Eesti hallivöödiline kass kuuvalgel ööl (tervitaks siinjuures ka oma kadunud kass-Carmenit), kuni jõudsin pisut kodusemasse, Erik Tohvri teostest tulvil riiulivahesse. Jälle kord tundsin end rahulikumana, kuniks minust vasakul pool hämardus. Ma ei suutnud seda uskuda.
Aga seal ta oli. Naeratades mulle ilmselt oma malbeimat naeratust üldse.
Vaieldamatu õhinaga oli ta valmis mulle oma humoorikat või naljakat “saaki” esitlema. Ma pöördusin temast võrdlemisi külmavereliselt ära ja üritasin pingsalt saavutada silmsidet eesoleva raamaturiiuliga. Tolle isiku küsimusele, “aga kas ma su kontakti saaks?”, vastasin mina seekord tõepoolest resoluutselt, et: “Ei!”
Ja ta ei läinud ära. Mulle tundus, et see kõik on juba olnud.
Stseeni tegemine sellises pühas paigas nagu raamatukogu ja sellise noobli lugeja poolt nagu mina oli mõistagi täiesti välistatud. Vastasel korral oleks see saaga kindlapeale juba enne oma algust lõppenud.
Et sellegipoolest antud olukorras võimalikult kurjakuulutavalt kõlada, sisistasin tollele isikule, et: “Mul on nüüd tõesti väga palju tegemist siin ja et mul on väga kiire ja et ma tahaks neid tegemisi üksinda teha.” Seepeale ütles ta mulle sõbralikult ja minu arust täiesti kohatu entusiasmiga: “Ahah…, aga tsau siis!”
Ma olin täiesti kurnatud sellest uuest tutvusest ja ei pidanud enam kuigi tõenäoliseks soovitud raamatuid üles leida. Samas olnuks narr sealt ka tühjade kätega lahkuda. Ma ei ole seda mitte kunagi teinud. Sestap haarasin riiulist pea pimesi paar käepärasemat raamatut ning suhteliselt rutakalt seadsin sammud garderoobi poole. Too isik tuli ka. Mulle tundus hetkeks, et see olukord oma sürreaalsuses oli küll üpris naljakas või vaat et isegi humoorikas. Ometi otsustasin end oma elu alalhoiu instinkti mahitusel täielikult mitte üleriietada ja tormasin sellest kummastavast majast ummisjalu hämarasse sügisõhtusse.
Ma ei tea, mis tollest isikust edasi sai. Võib-olla on nii ka parem. Jah, võib-olla. Raamatukogust kaasa taritud suurteosed “Brežnev” ja “Kuidas ennast teostada” seisavad aga siiani minust puutumatutena kohas, kuhu ma need tol erilisel õhtul koju saabudes asetasin.
24. jaanuar 2018 | Blogipostitus
Jah, nii ta oli. Ühel päeval läksin koos ühe oma kolleegiga ühte kohta. Jalgsi läksime. Sihtkohta jõudmiseks pidime päris mitu huvitavat ristmikku läbima, mis tähendas meie jaoks pidevat „foori taga passimist“. Selle üle sai loomulikult nii mõnigi hüva nali visatud. Siiamaani ajab naerma, kui aus olla.
Tore on aga ka see, et mäletan veel neidki aegu, mil ma otse maalt saabununa linnaeluga tutvust sobitama asusin. Päris “maalt ja hobusega” ma muidugi ei olnud ning lapsepõlves rästikutega ei mänginud (nagu mu üks maalt pärit kolleeg seda tegi), kuid mingiks väga hõlpsaks ürituseks seda kohandumist ka nagu lugeda ei saa.
Linnamelusse sattununa tekkis vältimatult ja mõneti ootamatult tarvidus ruumiliselt ning ettenägelikult mõtlema hakata, sest kõikvõimalikke ohte varitses ju iga nurga peal. Lisaks nurgabaaridele nägin reaalse ohu allikana ka ülekäiguradasid. Isegi selliseid, millel liiklemine valgusfooriga reguleeritud oli. Jah, mina olingi see inimene, kes keset ööd ilma igasuguse liikluseta tänaval ülekäiguraja ääres truult lubavat foorituld ootas. Mõnikord selgus, et mind ei lubatagi rajale. Oli kordi, mil punane foorituli jäigi punaseks, kuid oli ka kordi, mil jäin huviga jälgima korrapärases rütmis vilkuvat kollast foorituld… Eks muidugi mingil hetkel tuli mul süda ikkagi rindu võtta, vaadata vasakule, paremale, üles ja alla ning elu kiiremate sammudega see tee ära ületada.
Kahjuks ei jäänud sellised ebamugavad intsidendid minust maha ainuüksi pimedatele ning inimtühjadele tänavatele. Nendele lisaks sain harukordse võimaluse oma maist päritolu tõestada ka mitmele põlisele tallinlasele, kellega koos vahetevahel ülekäiguraja äärde juhtusin. Põlise tallinlase ohutunne oli minu jaoks tol ajal nimelt täiesti müstiline nähtus. Ja kuna ma esialgu tugevalt selle tunde olemasolus üleüldse kahtlesin, siis ei kippunud ma neile ka pimesi järgnema. Sellega seonduvalt juhtuski sageli nii, et vilkuva rohelise või katkematult punase fooritule ajal ülekäigurajale astunud põline tallinlane pidi seda üksi tegema. Sest mina eeskujuliku ja alalhoidliku maainimesena jäin justkui naelutatult teepervele seisma. Mõnikord oli see kõik põlise tallinlase jaoks sedavõrd ootamatu, et ta lausa poole tee pealt tagasipöördumist näis kaaluvat. Eriti kurb oli asi aga siis, kui põline tallinlane tükk maad hoogsal sammul edasi kõndis, enne kui märkas, et vestluskaaslane teisele poole teed maha jäi…
Kui nüüd kirjeldatu põhjuseid otsima hakata, siis ühest küljest tunduski see põlise tallinlase kombel käitumine mulle esialgu vastutustundetu ja eluohtlikuna, teisalt oli see seotud mingi ebamäärase kartusega häbitundest, mis tabanuks mind ilmselt siis, kui ma mõnele autole ette oleksin jäänud ja mida parimal juhul närvilise signaaliga väljendatud oleks.
Mis puutub enese alalhoidmisesse ülekäiguradadel, siis selle piirid on mul tänaseks üsnagi ähmastunud. Aga häbitunde-instinkt on minus senini kenasti säilinud. Üksnes viimases hädas ületan ma teed nii, et riskin võimalusega mõnele autole jalgu jääda. Ma isiklikult arvan, et selles ei ole midagi taunitavat, kui ma soovin, et autojuhid minust hästi arvaksid.
Häbitunne lööb minus välja ka siis, kui mõni auto ekstra minu pärast peatub. Siis tekib ületamatu tahtmine ülekäigurada pooljoostes läbida. No nagu tänutäheks ja et mitte endast ka väga suurt tüli kujutada. Minu igapäevase trajektoori peale jääb aga üks üsna huvitav koht, kus ülekäigurajale tuleb astuda põhimõtteliselt otse puude ja põõsaste vahelt. Tavaliselt ma loomulikult sealt otse tee peale ei hüppa, vaid lähenen sellele niimoodi tasa ja targu, justkui hiilides. Kuna teiste arvamus läheb mulle väga korda, siis üritan makõrvaltvaatajatele seda hiilimist plaanipärase jalutamise pähe serveerida. Nähes aga autot kuskilt taamalt ülekäigurajale lähenemas, tuleb mul olukorda üsna kiirelt hinnata. Tihtipeale satun seepeale segadusse. Aga üldjuhul proovin ma sammu pisut aeglustada, et see lähenev auto minu pärast peatuma ei hakkaks. Eriti veel siis, kui mul tegelikult tükk maad ülekäigurajani minna on. Sellest ei hakka ma siin muidugi üldse rääkima, kuivõrd piinlik on mul nendel juhtudel, mil mõni suur rekka suure hoo pealt suure vaevaga ainuüksi minu pärast peatuda otsustab. Ja siis tuleb mul selle rekka eest läbi tippida. Ja ennast väikese armetu olevusena tunda. Seevastu naisautojuhtide pärast ma üldiselt õnneks muret tundma ei pea, kuna need ei tee minust nagunii välja. Olgu ma kas või juba tee peal.
Aga kui jutt juba mu igapäevastele trajektooridele läks, siis räägin siinkohal veel ühest minu jaoks erilise tähendusega ülekäigurajast. Hoolimata sellest, et mul selle ülekäiguraja ületamisel juba pikaajaline praktika selja taga on, ei mõista ma tänini seda rada reguleerivate fooride hingeelu ja nende mõttekust. Nende fooride eripära seisneb nimelt tõsiasjas, et jalakäijale muutub tee ületamine lubatavaks alles siis, kui mitte ükski jalakäija seda enam teha ei soovi. Aga autod kõik seisavad ja ootavad. Oma rohelist tuld. Ilmselt seisnebki kogu mängu võlu selles, et rohelist tuld ebamõistlikult kaua oodates jõuab jalakäija jaoks kätte mitu sellist autovaba hetke, mil tee ületamist täiesti ohutuks võib pidada. Piinlik on muidugi sellest hoolimata. Nagu ei tunneks ma liiklusmärke ega värve ega miskit. Tahaks ju igale möödujale oma käitumist põhjendada, aga kuidas ma ikka hakkan. Siis tulebki lihtsalt jälle teha nägu, et ma tean, mida ma teen ja see, mida ma teen, on igati hea ja õige.
Ometi võin enese õigustuseks öelda vähemalt nii paljutki, et ei ole ülekäiguraja ääres oodates mitte kunagi autojuhile viibanud, et talle edasi sõitmiseks ja ühes sellega ka seaduse rikkumiseks suuremeelselt luba anda. Samuti ei ole ma ülekäiguraja ääres niisama aega veetnud, ilmse sooviga konkreetset teed mitte kunagi ületada. Jah, ma arvan, et olen tubli tüdruk.
4. veebruar 2017 | Blogipostitus
Tänase päeva teadmine seisneb selles, et on olemas mitut sorti kanu. On olemas puurikanad, on olemas õrrekanad ja on olemas vabakanad. Ammutasin vastava teadmise poest koju toodud munakarbi sisekaanelt. Täiesti kogemata kombel kusjuures. Peab ütlema, et mulle meeldivad päevad, mis endaga midagi seniteadmatut kaasa toovad. Ööd meeldivad ka. Aga see selleks.
Palju tähtsam on asja juures tähele panna, et kui tahta olla üks õige tänapäevane ökoinimene, siis tuleb kahtlematult eelistada vabakanade munade tarbimist. Vabakanad on need õnnelikud kanad, kel on õnne muneda enda poolt vabalt valitud tingimustes. On selge, et kui kanad on õnnelikud, siis on nende jaoks hõlpsamini saavutatav ka vaimne ja füüsiline üleolek võrreldes puuri- või õrrekanadega. Põhimõtteliselt munevad vabakanad kuldmune, sest et nende munade hind on kulda väärt. Lihtne.
Õrrekana on ka kana. Aga tema maailm on palju piiratum võrreldes vabakanaga. Õrrekana peab paratamatult leppima õrre, pesa ja pisukese ruumiga enda ümber. Õrrekana kodu nimetatakse ka lindlaks. Kui tahta olla igas asjas noobel ning vältida äärmustesse kaldumist, siis oleks ainuõige tarbida just õrrekanade mune.
Kõige õnnetumad kanad on kahtlematult puurikanad. Neil ei ole isegi õrt, kuhu mugavalt magama heita. Neid kanu teatakse ka kui piinatud kanu. Põhjuseid on mitmeid. Näiteks puudub puurikanade koduses interjööris neile olemuslikult nii hädavajalik aluspinnas, millel siblida või puhata. Jalge all tuleb neil tunda üksnes puuri tehismaterjalist võrestikku, millesse takerdudes on vigastused kerged tekkima. Kuna puurikanadel on väga vähe ruumi, siis kaotavad nad vastu puuriseinu hõõrdudes sulgi, marrastavad nahka ja saavad muljutud. Kurb tegelikult, et kanademaailmas satuvad osad kanad puuri ilma igasuguse eelneva kohtumõistmiseta. Kõik oleneb puhtalt
sellest, millise suunitlusega inimühendusse kanana sündida. Puurikanade munad tunneb poes ära aga nende hinna järgi. Need on nimelt kõige odavamad. Intensiivtootmise viljad nagu nad on.
Eelnevale lisaks olgu veel ära märgitud, et stressivabalt elanud kanade munade rebud on selgelt kollasemad. Et kellele kollane värv istub, siis teate.
Kuna see teema mind väga paelub, siis otsustasin sellega loomulikult süvitsi minna ning asja ka juriidilise poole pealt uurida. Mu otsingud kandsid seekord kergelt villa ja nii leidsin põllumajandusministri 19.06.2003 määrusega nr 59 kehtestatud „Nõuded kanade pidamisele ja selleks ettenähtud ruumile või ehitisele.“ Mulle see määrus meeldib. Erinevalt paljudest teistest õigusaktidest on antud juhul tegemist äärmiselt humoorika ja armsa lugemisega.
Nii juhatab määruse § 2 meile näiteks kätte kanapidaja taskusõnastiku:
- kana – Gallus gallus liiki kuuluv lind;
- munakana – munemisikka jõudnud kana, keda peetakse toidumunade tootmiseks;
- aretuskana – munemisikka jõudnud kana, keda peetakse haudemunade saamiseks;
- broiler – lihatootmiseks peetav kana;
- noorkana – munakanaks, aretuskanaks või lihatootmiseks kasvatatav kana, kes ei ole veel jõudnud munemisikka;
- kanatibu – alla 30 päeva vanune noorkana;
- pesa – üksikule kanale või kanade rühmale munemiseks eraldatud ruum, mille lindudega kokkupuutuvad põrandaosad ei ole valmistatud traatvõrgust;
- kasutatav pind – vähemalt 30 cm laiune ruum, mille põranda kalle ei ületa 14% ning mille kõrgus on vähemalt 45 cm. Kasutatavaks pinnaks ei loeta pesade alasid;
- allapanu – mis tahes pude materjal, mis võimaldab kanadel rahuldada oma etoloogilisi vajadusi.
Määrusest leiab muudki sellist administratiivset. Soovitan läbi töötada, kui tahta kanademaailmas läbi lüüa.
Siiski räägib meile kanade tegelikust elust kanade elu ise ja räägib see meile alljärgnevat:
- kanad võtavad iga 2-3 päeva tagant liivavanne, et oma sulestikku puhastada;
- vabalt elavate kanade rühmitustes on oma sotsiaalne hierarhia, kanad tunnevad teisi linde ja nende staatust;
- kanad hoiavad kokku ja sünkroniseerivad oma tegevusi, näiteks siblivad, puhkavad ja korrastavad nad sulestikku sünkroonselt;
- suhtlemiseks on kanadel üle 30 erineva häälitsuse, lisaks ka poosid;
- kanadele on loomuomane teha üle 15 000 nokkimisliigutuse päevas.
Nagu eelnevast nähtub, ei ole see kanaks olemine sugugi mitte nii lihtne, nagu inimeseks olijale esmapilgul ehk tunduda võib. Seega, ei eelarvamustele!
