Ärkasin ma hommikul kell kuus (aisakell-aisakell),
päev see aland oli jälle uus.
Tormasin siis akna juurde,
et näha oma sussi suurde.
Aga päkapikk, see tegelintski,
polnudki mul jätnud kinki!
Oh, kui kurvaks läks mu meel,
jõul see aga kestab veel, ja veel.
Läksin metsa kuuske tooma,
jõulutuju hakkas kohe looma.
Vaatsin, oo, lumi! Langeb maha.
Enam kojugi ma minna taha.
Lamasin seal lume sees maas,
kui va mõttelend mind tabas taas.
Ah, mis siis, ei häiri see ju mind
ja järsku märkasin seal sind – mu päkapikk!
Kuniks naeratus mu näole ilmus,
peas mul võimust võttis kelmus.
Pika Päka kaasa võtsin,
kodus akna peale tõstsin.
Ütlesin, et ole hea,
kommi tooma nüüd sa pead!
Iga päev.
