Mõnikord on hommikud eriti rasked. Küllap olete isegi kogenud, kuidas silmad ei seisa lahti, punnita neid kui palju tahes, kuidas jalad lohisevad käies järgi, nagu sooviksid need muust kehast irduda ning kuidas on üleüldse raske tajuda, mis ümberringi toimub. Üksnes väga hea õnne korral tead, mis on su nimi ja kuhu oled teel. No vot. Ja täna hommikul oligi see mul jälle nii.
Astusin bussi. Jah, mul vedas parasjagu nii, et astusin bussi, mitte vastu bussi. Kuna vabu istekohti enam väga palju saadaval ei olnud, siis pidin paratamatult istuma kellegi kõrvale. Minu meelest saab esimesena istekoha hõivanud isik endale alati lubada teatavat üleolekutunnet selle suhtes, kes tema kõrvale istuma satub. Nagu oleks sel esimesel mingi loomupärane õigus istumisalune territoorium ära jagada ja ka selle ala mängureeglid paika panna. Aga see selleks.
Harilikult valin ma oma bussipinginaabri vastavalt meeleolule. Näiteks vahel tõstab minus pead väike kuradike, kelle mahitusel istutan end mõne sellise kõrvale, kes on osa oma pagasist justkui muuseas kõrvalistuja pingile sättinud ning kes tänu sellele on täiesti kindel, et see garanteerib talle luksusliku privaatsõidu kahel istmel. Vahel hakkab mul aga mõnest inimesest kahju ja siis istun hoopis tema kõrvale. Ei saa salata, et mulle meeldib inimestele rõõmu valmistada. Üldiselt eelistan ma siiski istuda sellise inimese kõrvale, kes oma olekult võimalikult tavapärane näib.
Siinkohal meenub mulle koheselt ka üks jutuajamine ühe oma kolleegiga, kes mõni aeg tagasi kurtis, et inimesed tema kõrvale üldse istuda ei tahtvat. Isegi mitte siis, kui buss suhteliselt täis on. Ma tunnistasin talle seepeale täiesti siiralt, et ma ise ka ei istuks. Ei julgeks lihtsalt. Ja mitte sellepärast, et ta mingi kole või kasimata välja näeks, seda mitte. Aga kui ma ette kujutan, mis näoga ta bussis istuks, siis see nägu väljendaks ilmselt kõike muud kui sõbralikku kutset ühisele istumisele. Tegelikult on ta muidugi igati tore inimene ja alati valmis sõbralikuks koosviibimiseks.
Tulles nüüd tagasi tänase hommiku juurde, siis lubagem meelde tuletada, et olin jalapealt unne suikumas. Ja sellest tulenevalt oli mul ka suhteliselt ükskõik, kelle kõrvale või kuhu täpselt ma istun. Peaasi, et endale mingigi toestuse leiaks. Igatahes sain poolavatud silmade abil aimu vähemalt nii paljust, et olen istumas ühe naisterahva kõrvale. Seda teinud, oli tunne juba sedavõrd kindel, et võisin sulgeda ka ülejäänud osa oma poolavatud silmadest. Nagu ikka, lasin meelepärasel muusikal end kandma hakata. Nagu ikka, joondus keha istme voolujoonelisuse järgi, justkui oleksin oma isiklikus sängis. Tunne oli ühesõnaga mõnus ja turvaline. Kuniks ühtäkki hakkas mu silme ette kerkima kujutlus, et istun Sofi Oksanen`i kõrval.
Loomulikult sundisin end mitmel korral millelegi muule mõtlema, kuid too pilt sellest värvikast isikust ei kadunud kuhugi. Mõtlesin, et okei, parem saagu õudne lõpp kui lõputu õudus. Sellest mõttest julgust saanuna avasin hetkeks silmad ja nägin oma kõrvalistuja jalgu. Minu arvates ei olnud nende jalgade otsas olevad jalavarjud küll mingi tavalise inimese omad. Need olid ikkagi küllaltki erilised. Ülejäänut ma ei söandanud vaadata. Ja silm tahtis ka uuesti puhata.
Nii võitlesin selle ettekujutuse ja enda reaalsusesse sundimisega kuni selle õudseks katsumuseks kujunenud bussisõidu lõppemiseni. Bussist väljusin ma tagasi vaatamata. Igaks-juhuks. Ja küllap tegi ka värske õhk vahelduseks head.
Kellelegi ma sellest kõigest muidugi rääkinud ei ole. Ma arvan, et paljud ei mõistaks.